Muusikal „Buratino“ 15. X (esietendus 6. VI) Viimsi Artiumis. Helilooja Olav Ehala, Tanel Saare libreto Adolf Šapiro ja Aleksei Tolstoi lavateose põhjal, lavastaja Tanel Saar, kunstnik Eda Kommitz, koreograaf Märt Agu, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Piret Parrest, grimmikunstnik Mare Bachmann, muusikajuht Kelli Uustani, dirigent Edmar Tuul. Laval Muusikalikooli noortestuudio ja Viimsi muusikakooli noored (sh Buratino – Lucas Christopher Varema või Alfons Väljamäe) ning Margo Mitt, Märten Männiste, Stefan Hein ja Olav Ehala.

Viimsi Artiumi tänapäevases saalis uut „Buratinot“ vaadates uitas mõte korduvalt küsimuseni, miks kasutatakse lasteteatri mõistet vahel halvustava ja pisendava iseloomustusena, kuigi nii lastele kui ka laste tehtud teater on Eestis üle keskmise kvaliteediga. Võib-olla alahindavad lastelavastusi need, kes ei ole neid ammu vaatamas käinud, või praktikud, kes ise tavaliselt lastele ei mängi. Ometi on nii üks kui ka teine ettevõtmine kasulik ja vajalik, sest peale tulevaste teatri­tegijate ja -vaatajate kasvulava on lasteteatris niisugust siirust ja uudsust, mis vajab aeg-ajalt meeldetuletamist.

Lavastaja Tanel Saare, koreograaf Märt Agu ja muusikajuht Kelli Uustani juhtimisel sündinud „Buratino“ lavastuse kandev jõud ja fookus on lapsed: Viimsi muusikakooli orkester ja rütmi­muusika osakonna bänd, muusikalikooli noortestuudio noored näitlejad ja rahvusooperi poistekoori solistid. See, et mõned rollid (papa Carlo – Olav Ehala, Carabas Barabas – Margo Mitt, Artemon – Märten Männiste, Duremar – Stefan Hein) on ka suure lavakogemusega täiskasvanute käes, on küll tore ja annab nende stseenidele iseloomulikke värvivarjundeid, aga nad pole kuidagi tähelepanu keskpunktis. Vaatamata sellele, et noored hindavad helilooja Olav Ehala kohalolu kõrgelt ega koonerda kiidusõnadega („„Ta sobib sellesse rolli, kohe näebki välja nagu Papa Carlo, ta on meile väga hea isa,“ kiitsid noored näitlejad.“)¹, on Viimsi „Buratino“ siiski teater lastelt lastele. See on selles ajas ja kohas ka ainuõige. Lavastuse muusikajuht ja idee autor lisab, et „eesmärk oli teha väga laiapõhjalist koostööd eri koolide ja erialade vahel, et panna noored tegema ja looma koos ühte väga suurt ja ühist asja. Etenduse teine idee oli tuua noorte näitlejate ja pillimeeste ümber abiväena nii kunstiliselt kui ka tehniliselt väga professionaalne tiim, mis annaks noortele ühtlasi aimu, mis neid seda eriala tulevikus valides ees ootamas on.

Sihikindlust ja selget eesmärgipüstitust näeb kõigi laste puhul, kes laval tegutsevad. On hämmastav, et suur peamiselt lastest koosnev trupp nii ühes rütmis hingab! Müts maha Viimsi muusikakooli ja muusikalikooli ees, sest täpsus ja entusiasm, mis laval näha oli, osutab selgelt, kui süsteemne ja põhjalik on olnud nende huvikoolide töö. Saalis istujale jäi mulje, et etenduskunstihuviga noored teavad täpselt, kui suurt pühendumist, harjutamist ja koostööd nõuab teatritöö, ning panustavad igasse hetke hingega. Vähe sellest, et kogu koor on peaaegu kogu aeg laval, on Märt Agu ja Tanel Saar lavastanud selle katkematusse liikumisse: mängitakse vaheldumisi peategelasi ümbritsevat keskkonda, illustreeritakse toimuvat või toetatakse solistide hinges toimuvaid murranguid. Ja üllataval kombel on see solistide tegevuse või muusikaga niivõrd tasakaalus, et ringisiblimine ei hakka kordagi häirima. Pigem vastupidi: koori tegevus annab solistidele vajaliku hetke keskendumiseks, et hingata ja laulda.

Viimsi „Buratino“ suur pluss on selle bänd: dirigent Edmar Tuule kaasa­haarava käe all lõid muusikud nii mõnusa saate lauljatele kui ka originaalse ja leidliku helitausta kõigile tegevuskohtadele. Eriti mõnus oli bändi tegevust jälgida heli­efektide ajal, et näha nende tähele­panelikku ja täpset kaasamängimist. Tõeline koostöö ja mängu nautimine!

Loe pikalt juba ajalehes SIRP